Terav

tal olid teravad mõtted alati, kui ta lõikus kodus leiba või kurki või veel midagi, aga nii kui Ahti töölt tuli ja palus rääkida või vaikida päevast, siis tal ei olnud meelde, kui teravalt vaatas talle päeval silma üks meeletult suur vihmapilv, nagu

*

PALVE ISEENDALE

Kirjutada on vaja selleks
et inimesed usuksid
oma kangelaslikkusse ja ilusse,

sest enamasti me unustame ära.
Nii lihtne see ongi.

Kirjutada, et kasvada.
Sõnastada, et mõista.
Mõistatada, et jõuda sinna,
kus Sina oledki,

kus kasvamine saab lennuks
ja lend taevaks
ja taevas kosmoseks
ja kosmos jällegi selleks,
kes Sina oled.

Kase tipus
tehtud abieluettepanek
oravale või rähnile või valgele laigule.

Sina oledki see,
kes ei murra sõna
ega lubadust,

kes läheb edasi ka siis,
kui on valus
ja pole kellelegi loota.

Tema on Sind õpetanud.
Tema on surnud.
See, kellele oled ise
kogu aeg lootnud.

Õpi armastama
ja võib-olla
see hullude kamp,
keda pead
oma sõpradeks,

armastab Sind vastu.
Keegi peab olema
tugev.

Ole Sina.

Hingede päevaks

ma leidsin endale
kirjutamise teema
juba ammu enne sündi
su hallikasrohekad silmad
rääkisid minuga
tasakesti
enne kui ma su
reite vahelt
ilmale tulin.

Surusin juba
pärast sündi
oma jonnakad sõrmed
musta mulda
ja kandsin ainult
toda ruudulist
sarafani õnnelikumalt
kui ühtki teist
roosat kleiti.

Juuksed pealaele
surutud
meel kinnistunud
igavesest elevusest
ja rõõmust
et olen olemas
mu kallis
mu armas
mu ainuke
mu ema

kes sa palud
lugu pidada
neist, kes mu
suureks kasvatavad

ma tean
sind ei antud
kellelegi
liigkauaks

aga ma olen
tänulik
et sind anti
niigi kauaks.

BUSSISÕIT

Lilli vanaema

Lilli vanaema ootas juba viis minutit hilinevat bussi. Eelmine õhtu oli bussi õigel ajal tulnud. Aga nüüd hilines. Muidugi ta ootas. Üle-eelmine õhtu oli see hilinenud. Naise kärtspunased juuksed kerkisid mütsikese all kõrgemale ja silmad särisesid.
Ja kui buss lõpuks jõudis kohale – mõtles naine peaaegu kuuldavalt, kuidas ta tahaks sellele bussijuhile selle viie minuti eest korralikult kallale minna. Ta tundis, et teda isiklikult oli solvatud. Juba mitu korda järjest. Et ta ei jõua jällegi õigeks ajaks Lilli eest hoolitsema.
Lõpuks jooksis ta bussikabiini poole ja kukkus seletama: „Te jääte niimoodi oma tööst ilma, kui see veelkord juhtub. Kas te ise ka saate aru, kui tähtis on aeg? Minu aeg! Teiste aeg!“
Korraga tundis ta mingit vägevat purset enda seest välja lagunevat. Ja miski bussijuhi silmavaates tundus talle kahtlaselt tuttav ja ähvardav, ta oli seda justkui kuskilt näinud. Oli ta tütar – Elli – oli justkui seda pilti kusagil näidanud ja see pani vanaema veel kõvema häälega kisama.
Tüdruk bussis tundis, et see ei liigu edasi. Ta tiris aeglaselt kõrvaklapid peast ja koputas pahandava vanaema õlale: „Ma ei tea nüüd, kuhu teie sõidate, aga... Ma ei tahaks teie pärast veel veel kümme minutit hilineda.“

Bussijuht Eduard
Lõpuks Madis helistas Eduardile ja teatas, et nad ei saa enam kohtuda, et Elli teab ja Lillil on teda praegu väga vaja. Eduard kuulas meest, kellesse ta kogemata kombel ühel üsna suvalisel peol kõikehaaravalt armunud oli. Nad olid kohtamas käinud viimased kuus kuud ja nüüd korraga oli kõik. Bussijuht teadis, et ta ei oleks pidanud praegu suitsetama, aga ta ei saanud. Ta seisis viis minutit bussipeatusest eemal ja vaatas kaugelt punajuukselist vana naist ja pikkade blondide juustega tüdrukut. Ta peab nad ära viima. Aga ta ei taha. Ta tahaks ainult nutta.
Kui ta lõpuks bussipeatusse jõudis – astusid mõlemad ootajad sisse ja vanem neist jooksis otse tema poole: „Te jääte oma tööst ilma, kui te veel niimoodi hilinete.“
„Ja mehest,“ käis Eduardi peast läbi, „Ja mehest!“
Ta vaatas vanemat prouat, kes meenutas Madise tütart, mis siis et vanemat versiooni.
„Mul oli epilepsiahoog,“ kohmas ta tasa, aga vana naine ei kuulnud teda. Temast voogas välja kogu viha, mille päritolu Eduard ei aimanud.
Korraga naine vakatas – Eduard sai aru, et nüüd võib edasi sõita.
(vaatenurgaharjutus)

23 senti

Raamatupoe töö on suhteliselt igav. Raamatute poodlemises leiavad ennast tavaliselt inimesed, kellel on kiirkorras vaja oma vananevale sugulasele kinkida elulooraamat Ita Everist, Maire Aunastest (kõige hirmsam on muidugi see, et kõik arvavad, et tädi Maalile on vaja Jaan Tätte viimast luulekogu ja siis toob tädi Maali kõik need kümme luulekogu, ühe jätab koju, tagasi poodi, ikka vahetamiseks) või introvertidest luulearmastajad, ulmefriigid, kes tasa tasa liuglevad raamatupoe põrandal. Mõnikord remontijad, kokkajad, kirjanduskauged jalgpallurid karvase rinnaga paluvad oma uuele tüdruksõbrale seda naisteraamatut viiskend halli varest, Rolexi kelladega ilumehed, keda ilmselgelt võib kohata moekates hamburgeribaarides "Rikast isa" tsiteerimas ja siis veel need erilised isendid, kes käivad kõikides poodides lihtsalt selleks, et saada elamust.

Tuli temagi. Tuli Tiiu. Tiiu oli kenasti keskea ületanud vanem daam, keda oli kaugele näha väljajoonistatud kulmukaartega ja kriipsuks tõmbunud suujoone tõttu. Ta oli kindlasti väljaspool seda vahejuhtumit üks tore inimene või vähemasti püüdis ta selline teatud olukordades olla.

Tiiul oli raamatupoodi tulles mure - kakskümmend kolm senti oli tema käest selles samas poes pea väevõimuga ära võetud, aga oma lugu alustas ta sellest, et ta on töötanud isegi välisministeeriumis, nii et ühelgi poel pole õigust temalt kakskümmend kolm senti ära võtta.

Poemüüjad, ka tema, see kuklasse tiritud juustega üsna ülbe poemüüja, kes oli poolkogemata Tiiuga kokku puutunud mõnel teiselgi elamusrikkal hetkel ikka leti taga. Tema, kes ta oli palunud proualt ID-kaarti, sest selline oli klientide tuvastamise viis ja kuna proua oli piisavalt tihe külastaja turtsus ta koheselt, et kuidas ta nimi polnud meelde jäänud sellele kuklasse tiritud juustega plikale. Ja korraga sisistas ta üle leti: "Te olete kohutav klienditeenindaja."

Müüjannad kogunesid parves Tiiu raamatu ümber. Vanemad, nooremad kissitasid silmi ja kaesid kord raamatut, siis tšekki, hinnalipikut raamatul ja Tiiut, kes endiselt oli töötanud välisministeeriumis.

Korraga said nad aru, et proua Tiiu õnnetus oli vale värvi hinnakleebis. Õiget värvi hinnakleebise puhul poleks Tiiu kahekümne kolme sendi järele raamatupoodi tuisanud.

Nimelt valge hinnakleebise korral ootas teda viis protsenti soodustust, punase kleebise korral aga mitte. Ja kui see müüjannadele kohale jõudis, et Tiiu raamatul oli valge hinnakleebis ja nad olid talle raha võlgu, siis algas vabandamine ette ja taha. Tiiu seisis letis oma kahekümne kolme sendiga ja tundis veidrat paanikasarnast tunnet, et tal on õigus. Nendel on piinlik ja temal on õigus.

Midagi Tiius nõksatas. Ta vaatas pisut abitult oma raha ja teatas kogu jandi peale:

"Poleks iialgi arvata osanud, et olete sama ebakompetentsed hinnalipikutega, kui Säästumarket, Comarket, Rimi, Selver."

Elamusostud, eksole.

Matused

Kirst vajus aeglaselt põhja - kõik seisid ümber selle - seisid ja vaatasid tumepunases kleidis ja helesinises rätikus kolmekümneaastast naist. Mina vaatasin ka. Kõik ütlesid, et ma näen teda viimast korda. Ma teadsin seda ise ka. Ta lebas seal - ta oli alati lebanud. Vähemasti ei jõudnud ta piisavalt püsti olla, enamus ajast kui ta oli, aga nüüd lebas ta lõplikult. Ja mul oli suur hirm, kui nad palusid, tahtsid, et ma tema juurde läheks ja teda põsele suudleks.

Ühe minuti lugu

Neetud asjad - neid oli korraga liiga palju - riideid, mida kanda, raamatuid, mida lugeda, kohvikuid, kus istumas käia, naisi, kelle moodi välja näha, mehi, keda suudelda. Ta seisis keset tuba - valikutest pungil ja vihane.