kuhu?

"Noh, sellest me ei räägi," ütleb ta mühatades minule.

Ta pöördub ümber. Pikk maani ulatuv hall mantel sõlmleb ta karvaste ja koledate säärte ümber. Jah, ta on inetu, kõige inetum mees, keda ma teadsin omaenda minevikust ja ma isegi olin inetu selle mehe seltsis. Ta jõi igapäevaselt õlut ja sõi igapäevaselt kolm kilo sealiha. Just seda ta tegi. Ma ei teadnud küsida, kust ta selle kõik võtta võis.

"Ahhh... taaskasutusasjadest oled kuulnud või?" ei olnud, tegelikult ei tahtnud ka kuulda. Ainuüksi pilk nendele tumedatele, rasustele juustele, nendele mustadele küünealustele, ainuüksi see jubedustunne, mis tekib siis kui sa ei tea, mis see mees veel võib teha peale poe tagant sealiha söömise, pani mind mõtlema, et ega ma eriti teada enam ei tahtnudki, mida ta minu juures tegi. jah, ütleme nii kümme või sis olgem täpsed üheksa aastat tagasi astus ta mu ellu kui kõige galantsem mees kogu riigis. praeguseks sai temast kõige hirmsam mees minu riigis.

ja jah, me võisime teda õigustada, me õigustame alati oma sõpru, mina vähemalt, et mitte nendega kehvasti käituda, alateadlikult püüan ma kogu aeg küsida, et kuidas ta küll selliseks muutus: kooli kõige ilusam poiss, kõige targem kõige kenam, vat milline. milline sis? te küsite seda minu käest...

"vaata, Maria..." ta pöördus minu poole. jah seekord täiesti kindlalt ümber pöörates, pilguga minu pilku otsides, jõuliselt lahtiseid hõlmu ta lükates "mul on su abi vaja..."

ma natuke värisesin - ma olin rahatu, rumal ja no olgem ausad - ma olin ka täiesti inetu, rõve, võib-olla isegi sama rõve, kui ta isegi. aukuvajunud silmadega, tükk aega söömata, seesama tubagi, kus me viibisime, siin lõikus meie kehasse tuul ja üksindus ja selle kõige teravama ja lausa jälgima lähedustundega võisin tunda meie hirmu teenimatuse ja ebavajalikkuse ees.

"Jah?"

"Jää minuga, jää minuga siia..."

"Kuhu?"

einoh, see oli minu kamurka, see oli minu koht, see ei olnud tema oma...

kuhu ma jääma pidin? miks?

"ole minuga, siin..."

kole mees tahab koleda naisega jääda, olla koledas majas, mis lagunes iga päev aina suuremateks ja kõledamateks tükkideks, eimillekski. Kas ta jäi? kole mees koledas majas koleda naise juurde ja vastupidi?

"kuhu mul minna?" küsin korraga automaatselt, kuhu on üldse inimestel minna, kui neil pole internetti ega raamatuid ega erilisi unistusi enam, sõprugi pole... kuhu minna?