Esme oli kakskend ja nime oli ta saanud seebiseriaalist, mida ema pingsalt oli kakskend üks aastat tagasi vaadand ja sis otsustand, et kui poiss sis Roberto ja kui tüdruk sis Esmeralda.
Nagu emalgi - olid Esmeraldal pisut kõõrdi silmad, õhukesed kartulikarva juuksed ja otsekui kriipsuks pika nina all suu. see suu oskas endasse ahmida ainult teatud maiuspalu, nagu sealt väljuski ainult teatud sõnavara. Peaaegu nagu ta emal.
"Ei, kullake, ei..." ütles ema kui Esmeralda küsis, millal ta isast midagi teada saab. "Ei" tähendas, et ei saagi, ja "kullake", et vasikaarmastan sind isa eest ka.
Riina - Esme ema - uskus siiani, et vallaslapse sünnitamine, ei olnud mitte lihtsalt õige, vaid ka hädatarvilik otsus, ta uskus, et ainult vallaslapsed ja orvud saavad lõpuks õnnelikuks, sest teistmoodi polnud see ju võimalik. Tuhkatriinu sai õnnelikuks, Lumivalguke ja Esmeralda säält filmist, aga midagi oli ikkagi valesti, kui ta oma tütart vaatas.
Ja ainus, mis ta selle kõige peale öelda suutis oli: "Ei, kullake..."
Kui päris aus olla, ega ta ei teadnud ka, kesse isa oli.
Oli üheksakümnendate algus, neil polnud süüa ja Riina ema oli surma vaakumas, isa joodik. Riina ei osanud midagi, tegelikult ei osanud ta endale isegi õiget sorti meiki näkku panna. Need kummalised õhtud, häädes kõrtsides, kus lauldi laule ja tantsiti ja mitte keegi ei kutsunud Riinat, kui kutsuti, siis purupurjult mõne suurema summa eest peldikusse. Neid oli palju. Keegi neist polnud temast tegelikult huvitatud ega armastatud ega midagi. Kellelegi neist ei saaks ta praegu helistada, et rääkida Esmeraldast, kellest pidi saama järgmine Tuhkatriinu, Okasroosike, Lumivalguke või lihtsalt Maria, Rosa või veel keegi.
Lihtsalt.
No comments:
Post a Comment