ehitage

jaa, rait, seda ta tahtiski öelda sellel hetkel, kui naer kajas temast välja, mõnel inimesel lihtsalt on see omadus, puudutada kõike korraga, teadvustamata enesele mispärast, kuidas ja milleks. me ei ole asendatavad tegelikult - seda uskus ta alati või vähemalt mingi osa temast tegi selle usutavamaks, järjekindlamaks, vajalikumaks, kuulsamaks, kui ta oleks osanud arvata. Uskuda inimestesse, nende jõusse, nende heaolusse ja väesse, mis andis neile tiivad ja olemise, mida pole kunagi kellelgi teisel olnud, ainult temal ja korraga see võttis temast võimust, see temaks olemine, see kurbus ja rõõm ja ehtne küsimine, ehtne palve selle järele, et elu oleks ilusam. seal ta siis istus - tal oli alati kas liiga vähe vanust, liiga pikki juukseid, liiga suurt naeratust, liiga vähe julgust, et midagi ära teha, et kuhugi jõuda, et keegi olla. see ta oli.

ja see tähendas alati seda, et need inimesed, kes tegelikult ei hoolinud, otsustasid tema eest ja lasid ka temal endal langetada otsuseid eelnevalt inkremineerides talle pähe üht või teist või hoopistükkis kolmandat. Armastada? mida tähendab armastada? kas see tähendab seda, mida teevad tegijad? need korralikud plaanipärased inimesed, keda ta aegajalt kohtas, kes suutsid ellu viia mitte ainult tantsuliigutusi ja kirjasõnu, vaid veel midagi - järjekordset viisi, kuidas raha teenida. Ellu viia usku teistesse inimestesse enese kõrval. ta tundis seda endasse voolamas, ta tundis sellest enesest osaks saamist, ta teadis. jah, just nüüd, kui ta jälle oli mängust välja pekstud, sest ta polnud piisavalt tark või ilus või veel midagi teadis ta kohe väga tugevalt, kuidas inimesi enda ümber kohelda. ja see polnud mitte lihtsalt austus, vaid see oli ka järjepidev küsimus: kes sa oled? kes sa oled?

oli see sis nüüd üks koristaja, jah, Liis teadis koristajaid selles suures büroohoones, kus siblisid ringi miljonid, sajad, tuhanded - isikuomadustelt hääd ja vähemhääd inimesed, kes ei osanud alati mõista ja ega ta ise ka ei mõistnud alati, kuid ta püüdis, see lihtsalt käis tema juurde. kui ta aga ebakindlalt enda kõrvale vaatas, vaagides suus sõnu, mida öelda ülitäiuslikul tootearendamise kursusel, siis, just nimelt siis sai ta aru, et ta oskab neid uskuma panna. see oli nii kummaline, ta oskas neid tuhandeid inimesi, kelle tööd ta teha ei osanud, kelle tööst sai ta kätte vahel viljad, vahel rõõmu olemisest, hetkeks oli ta andnud neile mõtte, nii imelik kui see ka ei ole, ta oli andnud neile vabaduse iseennast armastada, nii nagu nad olid, selles veidras rollis.

ehitage, ehitage, ehitage - ta ei öelnud seda neile kunagi välja, vaid iga ta liigutus andis mõista, et nad võiks seda teha, ehitada, ehitada, ehitada, armastada, armastada, armastada. nii lihtsalt oli ja nii jäigi, sest ta ise ka oli. ja nii jäigi.

kuigi lõppkokkuvõttes seisis ta ikkagi seal - kahesajakolmandal korrusel ja mõtles aegajalt elu mõttetuse üle. Ikkagi. ehitamisest ja armastamisest hoolimata.

kuhu?

"Noh, sellest me ei räägi," ütleb ta mühatades minule.

Ta pöördub ümber. Pikk maani ulatuv hall mantel sõlmleb ta karvaste ja koledate säärte ümber. Jah, ta on inetu, kõige inetum mees, keda ma teadsin omaenda minevikust ja ma isegi olin inetu selle mehe seltsis. Ta jõi igapäevaselt õlut ja sõi igapäevaselt kolm kilo sealiha. Just seda ta tegi. Ma ei teadnud küsida, kust ta selle kõik võtta võis.

"Ahhh... taaskasutusasjadest oled kuulnud või?" ei olnud, tegelikult ei tahtnud ka kuulda. Ainuüksi pilk nendele tumedatele, rasustele juustele, nendele mustadele küünealustele, ainuüksi see jubedustunne, mis tekib siis kui sa ei tea, mis see mees veel võib teha peale poe tagant sealiha söömise, pani mind mõtlema, et ega ma eriti teada enam ei tahtnudki, mida ta minu juures tegi. jah, ütleme nii kümme või sis olgem täpsed üheksa aastat tagasi astus ta mu ellu kui kõige galantsem mees kogu riigis. praeguseks sai temast kõige hirmsam mees minu riigis.

ja jah, me võisime teda õigustada, me õigustame alati oma sõpru, mina vähemalt, et mitte nendega kehvasti käituda, alateadlikult püüan ma kogu aeg küsida, et kuidas ta küll selliseks muutus: kooli kõige ilusam poiss, kõige targem kõige kenam, vat milline. milline sis? te küsite seda minu käest...

"vaata, Maria..." ta pöördus minu poole. jah seekord täiesti kindlalt ümber pöörates, pilguga minu pilku otsides, jõuliselt lahtiseid hõlmu ta lükates "mul on su abi vaja..."

ma natuke värisesin - ma olin rahatu, rumal ja no olgem ausad - ma olin ka täiesti inetu, rõve, võib-olla isegi sama rõve, kui ta isegi. aukuvajunud silmadega, tükk aega söömata, seesama tubagi, kus me viibisime, siin lõikus meie kehasse tuul ja üksindus ja selle kõige teravama ja lausa jälgima lähedustundega võisin tunda meie hirmu teenimatuse ja ebavajalikkuse ees.

"Jah?"

"Jää minuga, jää minuga siia..."

"Kuhu?"

einoh, see oli minu kamurka, see oli minu koht, see ei olnud tema oma...

kuhu ma jääma pidin? miks?

"ole minuga, siin..."

kole mees tahab koleda naisega jääda, olla koledas majas, mis lagunes iga päev aina suuremateks ja kõledamateks tükkideks, eimillekski. Kas ta jäi? kole mees koledas majas koleda naise juurde ja vastupidi?

"kuhu mul minna?" küsin korraga automaatselt, kuhu on üldse inimestel minna, kui neil pole internetti ega raamatuid ega erilisi unistusi enam, sõprugi pole... kuhu minna?