Tuhkatriinu reinkarnatsioon

Esme oli kakskend ja nime oli ta saanud seebiseriaalist, mida ema pingsalt oli kakskend üks aastat tagasi vaadand ja sis otsustand, et kui poiss sis Roberto ja kui tüdruk sis Esmeralda.

Nagu emalgi - olid Esmeraldal pisut kõõrdi silmad, õhukesed kartulikarva juuksed ja otsekui kriipsuks pika nina all suu. see suu oskas endasse ahmida ainult teatud maiuspalu, nagu sealt väljuski ainult teatud sõnavara. Peaaegu nagu ta emal.

"Ei, kullake, ei..." ütles ema kui Esmeralda küsis, millal ta isast midagi teada saab. "Ei" tähendas, et ei saagi, ja "kullake", et vasikaarmastan sind isa eest ka.

Riina - Esme ema - uskus siiani, et vallaslapse sünnitamine, ei olnud mitte lihtsalt õige, vaid ka hädatarvilik otsus, ta uskus, et ainult vallaslapsed ja orvud saavad lõpuks õnnelikuks, sest teistmoodi polnud see ju võimalik. Tuhkatriinu sai õnnelikuks, Lumivalguke ja Esmeralda säält filmist, aga midagi oli ikkagi valesti, kui ta oma tütart vaatas.

Ja ainus, mis ta selle kõige peale öelda suutis oli: "Ei, kullake..."

Kui päris aus olla, ega ta ei teadnud ka, kesse isa oli.

Oli üheksakümnendate algus, neil polnud süüa ja Riina ema oli surma vaakumas, isa joodik. Riina ei osanud midagi, tegelikult ei osanud ta endale isegi õiget sorti meiki näkku panna. Need kummalised õhtud, häädes kõrtsides, kus lauldi laule ja tantsiti ja mitte keegi ei kutsunud Riinat, kui kutsuti, siis purupurjult mõne suurema summa eest peldikusse. Neid oli palju. Keegi neist polnud temast tegelikult huvitatud ega armastatud ega midagi. Kellelegi neist ei saaks ta praegu helistada, et rääkida Esmeraldast, kellest pidi saama järgmine Tuhkatriinu, Okasroosike, Lumivalguke või lihtsalt Maria, Rosa või veel keegi.


Lihtsalt.

luuletuste hõllandid

kõhvad või sis krõhvad
või veel midagi - ma püüan viimasel ajal hästi kirjutada, ei kuku sulg ega sõrm ega veel midagi, sinna kuhu peab, vahel kukub koguni mööda, aga sis ma tunnen, et ma oskan - hoog on sees, see lõikushoog, lihast ja kehast ja veel millestki läbi minev

*
selle linna
venekeelne lugu
sirab päiksena
mu ümber
ja mu sees
lood on igal pool
lood on meie ees
unustad sa ajalugu
meenutad vaid tehtud sugu
nõrgemat ja kaitsetumat

*
ma peksan segast
ja ennast ka
sel hommikul
kui sinu suud ei leidnud
kolm tekki
kümme lina
ja nähtamatuks
oli muutund sinu liha
sa tahtsid armastust
kas andsin sul
ei mäleta
vaid valgeks
muutund taevasina
ja hetk sai hetkeks
ja hing jäi kinni
ta tuli tühjusest
ja püüdis meie hingi
see pekstud segane