ma leidsin endale
kirjutamise teema
juba ammu enne sündi
su hallikasrohekad silmad
rääkisid minuga
tasakesti
enne kui ma su
reite vahelt
ilmale tulin.
Surusin juba
pärast sündi
oma jonnakad sõrmed
musta mulda
ja kandsin ainult
toda ruudulist
sarafani õnnelikumalt
kui ühtki teist
roosat kleiti.
Juuksed pealaele
surutud
meel kinnistunud
igavesest elevusest
ja rõõmust
et olen olemas
mu kallis
mu armas
mu ainuke
mu ema
kes sa palud
lugu pidada
neist, kes mu
suureks kasvatavad
ma tean
sind ei antud
kellelegi
liigkauaks
aga ma olen
tänulik
et sind anti
niigi kauaks.
Monday, November 2, 2015
Sunday, November 1, 2015
BUSSISÕIT
Lilli vanaema
Lilli vanaema ootas juba viis minutit hilinevat bussi. Eelmine õhtu oli bussi õigel ajal tulnud. Aga nüüd hilines. Muidugi ta ootas. Üle-eelmine õhtu oli see hilinenud. Naise kärtspunased juuksed kerkisid mütsikese all kõrgemale ja silmad särisesid.
Ja kui buss lõpuks jõudis kohale – mõtles naine peaaegu kuuldavalt, kuidas ta tahaks sellele bussijuhile selle viie minuti eest korralikult kallale minna. Ta tundis, et teda isiklikult oli solvatud. Juba mitu korda järjest. Et ta ei jõua jällegi õigeks ajaks Lilli eest hoolitsema.
Lõpuks jooksis ta bussikabiini poole ja kukkus seletama: „Te jääte niimoodi oma tööst ilma, kui see veelkord juhtub. Kas te ise ka saate aru, kui tähtis on aeg? Minu aeg! Teiste aeg!“
Korraga tundis ta mingit vägevat purset enda seest välja lagunevat. Ja miski bussijuhi silmavaates tundus talle kahtlaselt tuttav ja ähvardav, ta oli seda justkui kuskilt näinud. Oli ta tütar – Elli – oli justkui seda pilti kusagil näidanud ja see pani vanaema veel kõvema häälega kisama.
Tüdruk bussis tundis, et see ei liigu edasi. Ta tiris aeglaselt kõrvaklapid peast ja koputas pahandava vanaema õlale: „Ma ei tea nüüd, kuhu teie sõidate, aga... Ma ei tahaks teie pärast veel veel kümme minutit hilineda.“
Ja kui buss lõpuks jõudis kohale – mõtles naine peaaegu kuuldavalt, kuidas ta tahaks sellele bussijuhile selle viie minuti eest korralikult kallale minna. Ta tundis, et teda isiklikult oli solvatud. Juba mitu korda järjest. Et ta ei jõua jällegi õigeks ajaks Lilli eest hoolitsema.
Lõpuks jooksis ta bussikabiini poole ja kukkus seletama: „Te jääte niimoodi oma tööst ilma, kui see veelkord juhtub. Kas te ise ka saate aru, kui tähtis on aeg? Minu aeg! Teiste aeg!“
Korraga tundis ta mingit vägevat purset enda seest välja lagunevat. Ja miski bussijuhi silmavaates tundus talle kahtlaselt tuttav ja ähvardav, ta oli seda justkui kuskilt näinud. Oli ta tütar – Elli – oli justkui seda pilti kusagil näidanud ja see pani vanaema veel kõvema häälega kisama.
Tüdruk bussis tundis, et see ei liigu edasi. Ta tiris aeglaselt kõrvaklapid peast ja koputas pahandava vanaema õlale: „Ma ei tea nüüd, kuhu teie sõidate, aga... Ma ei tahaks teie pärast veel veel kümme minutit hilineda.“
Bussijuht Eduard
Lõpuks Madis helistas Eduardile ja teatas, et nad ei saa enam kohtuda, et Elli teab ja Lillil on teda praegu väga vaja. Eduard kuulas meest, kellesse ta kogemata kombel ühel üsna suvalisel peol kõikehaaravalt armunud oli. Nad olid kohtamas käinud viimased kuus kuud ja nüüd korraga oli kõik. Bussijuht teadis, et ta ei oleks pidanud praegu suitsetama, aga ta ei saanud. Ta seisis viis minutit bussipeatusest eemal ja vaatas kaugelt punajuukselist vana naist ja pikkade blondide juustega tüdrukut. Ta peab nad ära viima. Aga ta ei taha. Ta tahaks ainult nutta.
Kui ta lõpuks bussipeatusse jõudis – astusid mõlemad ootajad sisse ja vanem neist jooksis otse tema poole: „Te jääte oma tööst ilma, kui te veel niimoodi hilinete.“
„Ja mehest,“ käis Eduardi peast läbi, „Ja mehest!“
Ta vaatas vanemat prouat, kes meenutas Madise tütart, mis siis et vanemat versiooni.
„Mul oli epilepsiahoog,“ kohmas ta tasa, aga vana naine ei kuulnud teda. Temast voogas välja kogu viha, mille päritolu Eduard ei aimanud.
Korraga naine vakatas – Eduard sai aru, et nüüd võib edasi sõita.
(vaatenurgaharjutus)
Lõpuks Madis helistas Eduardile ja teatas, et nad ei saa enam kohtuda, et Elli teab ja Lillil on teda praegu väga vaja. Eduard kuulas meest, kellesse ta kogemata kombel ühel üsna suvalisel peol kõikehaaravalt armunud oli. Nad olid kohtamas käinud viimased kuus kuud ja nüüd korraga oli kõik. Bussijuht teadis, et ta ei oleks pidanud praegu suitsetama, aga ta ei saanud. Ta seisis viis minutit bussipeatusest eemal ja vaatas kaugelt punajuukselist vana naist ja pikkade blondide juustega tüdrukut. Ta peab nad ära viima. Aga ta ei taha. Ta tahaks ainult nutta.
Kui ta lõpuks bussipeatusse jõudis – astusid mõlemad ootajad sisse ja vanem neist jooksis otse tema poole: „Te jääte oma tööst ilma, kui te veel niimoodi hilinete.“
„Ja mehest,“ käis Eduardi peast läbi, „Ja mehest!“
Ta vaatas vanemat prouat, kes meenutas Madise tütart, mis siis et vanemat versiooni.
„Mul oli epilepsiahoog,“ kohmas ta tasa, aga vana naine ei kuulnud teda. Temast voogas välja kogu viha, mille päritolu Eduard ei aimanud.
Korraga naine vakatas – Eduard sai aru, et nüüd võib edasi sõita.
(vaatenurgaharjutus)
Subscribe to:
Posts (Atom)