Raamatupoe töö on suhteliselt igav. Raamatute poodlemises leiavad ennast tavaliselt inimesed, kellel on kiirkorras vaja oma vananevale sugulasele kinkida elulooraamat Ita Everist, Maire Aunastest (kõige hirmsam on muidugi see, et kõik arvavad, et tädi Maalile on vaja Jaan Tätte viimast luulekogu ja siis toob tädi Maali kõik need kümme luulekogu, ühe jätab koju, tagasi poodi, ikka vahetamiseks) või introvertidest luulearmastajad, ulmefriigid, kes tasa tasa liuglevad raamatupoe põrandal. Mõnikord remontijad, kokkajad, kirjanduskauged jalgpallurid karvase rinnaga paluvad oma uuele tüdruksõbrale seda naisteraamatut viiskend halli varest, Rolexi kelladega ilumehed, keda ilmselgelt võib kohata moekates hamburgeribaarides "Rikast isa" tsiteerimas ja siis veel need erilised isendid, kes käivad kõikides poodides lihtsalt selleks, et saada elamust.
Tuli temagi. Tuli Tiiu. Tiiu oli kenasti keskea ületanud vanem daam, keda oli kaugele näha väljajoonistatud kulmukaartega ja kriipsuks tõmbunud suujoone tõttu. Ta oli kindlasti väljaspool seda vahejuhtumit üks tore inimene või vähemasti püüdis ta selline teatud olukordades olla.
Tiiul oli raamatupoodi tulles mure - kakskümmend kolm senti oli tema käest selles samas poes pea väevõimuga ära võetud, aga oma lugu alustas ta sellest, et ta on töötanud isegi välisministeeriumis, nii et ühelgi poel pole õigust temalt kakskümmend kolm senti ära võtta.
Poemüüjad, ka tema, see kuklasse tiritud juustega üsna ülbe poemüüja, kes oli poolkogemata Tiiuga kokku puutunud mõnel teiselgi elamusrikkal hetkel ikka leti taga. Tema, kes ta oli palunud proualt ID-kaarti, sest selline oli klientide tuvastamise viis ja kuna proua oli piisavalt tihe külastaja turtsus ta koheselt, et kuidas ta nimi polnud meelde jäänud sellele kuklasse tiritud juustega plikale. Ja korraga sisistas ta üle leti: "Te olete kohutav klienditeenindaja."
Müüjannad kogunesid parves Tiiu raamatu ümber. Vanemad, nooremad kissitasid silmi ja kaesid kord raamatut, siis tšekki, hinnalipikut raamatul ja Tiiut, kes endiselt oli töötanud välisministeeriumis.
Korraga said nad aru, et proua Tiiu õnnetus oli vale värvi hinnakleebis. Õiget värvi hinnakleebise puhul poleks Tiiu kahekümne kolme sendi järele raamatupoodi tuisanud.
Nimelt valge hinnakleebise korral ootas teda viis protsenti soodustust, punase kleebise korral aga mitte. Ja kui see müüjannadele kohale jõudis, et Tiiu raamatul oli valge hinnakleebis ja nad olid talle raha võlgu, siis algas vabandamine ette ja taha. Tiiu seisis letis oma kahekümne kolme sendiga ja tundis veidrat paanikasarnast tunnet, et tal on õigus. Nendel on piinlik ja temal on õigus.
Midagi Tiius nõksatas. Ta vaatas pisut abitult oma raha ja teatas kogu jandi peale:
"Poleks iialgi arvata osanud, et olete sama ebakompetentsed hinnalipikutega, kui Säästumarket, Comarket, Rimi, Selver."
Elamusostud, eksole.
No comments:
Post a Comment