Matused

Kirst vajus aeglaselt põhja - kõik seisid ümber selle - seisid ja vaatasid tumepunases kleidis ja helesinises rätikus kolmekümneaastast naist. Mina vaatasin ka. Kõik ütlesid, et ma näen teda viimast korda. Ma teadsin seda ise ka. Ta lebas seal - ta oli alati lebanud. Vähemasti ei jõudnud ta piisavalt püsti olla, enamus ajast kui ta oli, aga nüüd lebas ta lõplikult. Ja mul oli suur hirm, kui nad palusid, tahtsid, et ma tema juurde läheks ja teda põsele suudleks.